Blogi

Uus Tase Treeningus peatreener Alari Põllu – inimkehade insener

Autor: Kategooria:Treenerid 25/01/2020

Uus Tase Treeningus peatreener Alari Põllu on mees, kelle spordivaimustus sai alguse juba varajases lapsepõlves, kestis kogu kooliaja ning jätkub oma ala professionaalina senimaani. Kuidas jõudis Alari spordi juurde ning millised on tema üldised treeningpõhimõtted?

Eeskujud sütitavad

1982. aastal Pärnus sündinud Põllu spordiarmastus tekkis tema enda hinnangul läbi teleri spordivõistlusi vaadates ja erinevate alade atleete imetledes. “Esimene taoline kogemus pärineb 1988. aasta Calgary olümpiamängudelt, kus Allar Levandi tuli kahevõistluses pronksile. Olin siis vaid 5-aastane, kuid jäin innuga järgmist talve ootama, et saaks suusad alla panna ja ise Vegard Ulvangiks, Gunde Svaniks või Torgny Mogreniks kehastuda,” alustab Põllu meenutamist.

Veel samal aastal sai Põllu spordikahuritest pihta teisegi kogupaugu, kui Souli suveolümpiamängudel sai kaasa elada trekirattur Erika Salumäe ja korvpallur Tiit Soku kuldmedalitele. “Mäletan eredalt, kuidas kuulasin raadiost finaalmängu ja pärast seda konstrueerisin endale katkisest plaadimängijast kapi otsa korvirõnga ja hakkasin väikese kollase plastmasspalliga sinna sisse viskama. Samal ajal kommenteerisin valju häälega oma tegevust ja loomulikult kehastusin Tiit Sokuks,” muigab hilisemas elus ka suuremate korvpallirõngastega tutvust teinud mees.

Sportimisindu ei pärssinud ka varustuse puudumine. Haruldased polnud hetked, kui kodukülas ei saanud isegi jalgpalli mängida, kuna kellelgi polnud tervet palli. Sarnaseid situatsioone tekkis ka võrk- ja korvpallidega. “Põhikoolis käisin suviti tööd tegemas, et kooli ajaks endale uued tossud või muud spordivarustust osta. Esimesed Reeboki jooksutossud sain alles vahetult enne 8. klassi. Seni sportisin tenniste või suvaliste jalatsitega, millega igapäevaselt ringi sai kolatud. Esimesed korvapalliketsid ostsin endale 9. klassi alguses. Nende Nike’i tossude jaoks oli suvel vaja kõvasti tööd rabada: puid lõhkuda ja riita laduda või heina teha,” mäletab Põllu.

Korvpalliarmastus

1991. aastal tuli Tallinna Kalev viimaseks Nõukogude Liidu meistriks ning see jättis Põllu hinge kustumatu mulje. “Sellest hetkest sai Aivar Kuusmaast minu lemmikmängija ja hoidsin ennast võimalikult palju Eesti korvpallieluga kursis,” sõnab mees. “Korvpallitrenni hakkasin esmakordselt tegema põhikoolis 7. klassis. Sinna aega sattus ka minu puberteediiga ja sportlik areng, kus ühtäkki viskasin kasvu, muutusin kergelt ülekaalulisest poisist väga peenikeseks ja kerkisin koolis üheks paremaks spordipoisiks.”

“8. klassis sain õpetajalt koju kaasa ühe kooli oranži Molteni kummist korvpalli. Ta oli mu kossukirge märganud ja andis palli, et saaksin kodus viskamist harjutada. Näitas ühekäe visketehnika ette ja nii ma siis igal vabal hetkel kodus põrandal selili olles viskasin ja proovisin palli randmega pöörlema panna ja laele nii õrnalt pihta saada, et vaid väike sahin kuulduks,” sõnas põhikooli lõpus kohalike meeste trenni pääsenud Põllu.

“Sel ajal unistasin veel tõsiselt korvpalluriks saamisest ja arvasin, et see on võimalik, sest olin ma ju valmis kõike tegema, mis vaja. Paraku polnud mul selles osas ühtegi nõuandjat ja elasin mingis unistustemaailmas. Tagantjärele mõeldes oli reaalsus ikka väga kaugel sellest, kuidas päriselt oleks pidanud selliste eesmärkide nimel treenima. Minu puhul algas teadlik treenimine alles siis, kui ise Tallinnasse kehakultuuri õppima tulin,” toob mees välja olulise nüansi.

Pärast keskkooli lõpetamist sai Põllu kaitseväes edasise elu üle mõelda ning otsus kehakultuuri õppima minna sündis lõpuks küllalt lihtsalt. “Mul sisuliselt polnudki teisi huvisid, mis mind köitnuks nii, et nendega süvitsi minna. Mõte, et töötan tulevikus kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina, meeldis mulle väga. Tahtsin olla see inimene, kellest ma ise noorena väga puudust olin tundnud. Tahtsin aidata teistel ennast spordi kaudu teostada ja inimesena areneda,” sõnab mees.

Tallinna Pedagoogikaülikooli suunas lükkasid Põllut ka mitmed eeskujud, kellega koos kodukandis oli sporti tehtud ja kes samuti Tallinnas kehakultuuri olid õppinud või veel õppimas. Teiste seas ka kohalikul Jõesuu korvpallimeeskonnal Tallinnast abiks käinud kõrgliigamehed Reimo Luht, Kaido Seil, Hindrek Eiskop ja Indrek Reinbok. Ka teadmine, et kehakultuuris õppides on võimalik osa saada Kristjan Pordi loengutest, kelle teadusteemalisi saateid Raadio 2-s oli Põllu iganädalaselt suure huviga kuulanud või võimalus Jaan Loko “Sporditeooria” jt sarnaste raamatute järgi tudeerida, lükkasid noormeest otsustavalt pealinna
poole.

Inimkeha insener

Koos ülikooliõpingutega alustas Põllu Tallinnas kiirelt ka erialast karjääri, kui asus tööle kehalise kasvatuse õpetajana ja korvpallitreenerina. Endiselt paljusid erinevaid spordialasid armastav mees on enda treeningpõhimõtted kokku pannud nii raamatutes leiduva teooria kui ka enda kogetu põhjal. “Kehalise kasvatuse tunnis ja trennis on alati vähe aega, et treenida kõike seda, mida oleks vaja. Selles olukorras peab tegema pidevalt valikuid, mida ja kuidas teha, et saavutada võimalikult hea lõpptulemus ja areng. Olen õppinud looma ja leidma ise uusi ja efektiivseid meetodeid, kuidas ühe tegevusega saavutada korraga mitu eesmärki,” analüüsib Põllu.

“Olen õpetajana tundides näinud erinevate spordialadega tegelejaid ja märganud, et paljudel juhtudel on üldine füüsiline võimekus madal ja oskused piirduvad oma alaga,” sõnab Põllu, kelle sõnul esineb kehva füüsilise ettevalmistusega spordipoistel sagedamini ka vigastusi. Hea üldkehaline vorm on tema sõnul kogu spordi alus, sest korraliku ettevalmistusega noorsportlased on palju vastuvõtlikumad uute harjutuste ja tegevuste suhtes. Seda isiklikku veendumust kinnitavad ka teadusuuringud.

Seetõttu ongi Põllu oma karjääri jooksul üha enam liikunud kehaliste võimete arendamise poole: “Tajun, et minu tugevus on lahendada erinevate alade sportlaste füüsisega seotud väljakutseid. See on väga huvitav ja tunnen, et olen justkui inimkeha insener. Otsin pidevalt sportlaste kehas ressursse, mille arvelt atleet oma alal efektiivsemaks muuta.”

Tööpõld on lai

Põllu hinnangul on Eestis spordialapõhine füüsiliste võimete arendamine mõneti vaeslapse ossa jäänud. “Aga see on olnud pigem sportmängude ja teiste atsükliliste alade probleem. Tsükliliste spordialade – suusatamine, ujumine, sõudmine, jooksmine, rattasõit jms – olukord on kindlasti parem. Samas ma usun, et selle vajalikkust on ikkagi aina enam teadvustama hakatud ja spordiklubid ja sportlased ise on õiges suunas ka samme astunud. Aga abi pole lihtne leida, sest spetsialiste pole selles valdkonnas just eriti palju,” maalib Põllu hetkepildi.

Tema sõnul on Eestis meeletus koguses jõusaali personaaltreenereid ning omajagu füsioterapeute, jõutreenereid ja vastupidavusalade treenereid, kes kõik on kindlasti omal alal väga head. Puudus on meil aga füüsilise ettevalmistuse treeneritest, kes näeks ja suudaks läheneda võimetele kompleksselt.

“Olen seda meelt, et lastespordis ei peaks füüsilises plaanis treening olema niivõrd alapõhine kui hoopis eapõhine. Sinna juurde treenitakse siis ka oma spordiala tehnilist ja taktikalist poolt. Tegelikkus on see, et liiga ühe ala põhine treening on Eesti noortespordis väga laialt levinud. Samas, saavutusspordis on alapõhine füüsiline ettevalmistus edu saavutamiseks ainuvõimalik tee,” käib Põllu välja oma mõtted, mis Eesti spordivälja jälgimine temas on tekitanud.


Kui soovid tulla Alari juurde oma füüsilisi võimeid parandama, siis võta ühendust SIIN! Pakutavate teenuste nimekiri on leitav SIIN.

Kommenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

    Cart
    Inline