INTERVJUU | Motiveeritud harrastaja Riin Buddell: sain aru, et tahan targalt treenida!
Harrastussport on Eestis aasta-aastalt populaarsust kogumas ning suvehooajal toimuvad rahvasündmused tõmbavad osalejaid ligi nagu kärbseid liimile. Ammu enam pole eesmärgistatud amatöörsport vaid omaette põlve otsas nokitsemine, vaid oma võimete piires kasutatakse näiteks ka professionaalse treeneri abi.
Seekordses postituses pakume lugeda intervjuud harrastussportlase Riin Buddelliga, kes viimastel aastatel nihutanud Uus Tase Treeningus peatreeneri Alari Põllu käe all korduvalt nii oma triatloni tippmarke kui ka püstitanud varasemalt ulmelisena tundunud maratonirekordi.
Uurime Riinult, miks ta harrastajana selle otsuse tegi, et endale isikliku treeneri appi võttis, ja kui palju on see tema arengut toetanud. Mahuka vestluse käigus saab päris hästi aimu, millised Riinu treeningud suures plaanis välja näevad ning milline roll kõiges selles on mängida treeneril.
Millal ja kuidas spordi juurde sattusid?
Spordi juurde sattusin umbes 10-aastasena, kui hakkasin käima Ave ja Aimur Sääritsa trennis, kus tehti igasugu asju: kätekõverdustest teatevõistluste ja mitmesuguste mängudeni välja. Sealt edasi jõudsin 13-14-aastaselt sõbranna kutsumise peale saalihoki trenni, kus 2002. aastal esimest korda ühe päevaga peetud Eesti meistrivõistlustel ka võitjaks tulime. Saalihokit olen mänginud sellest ajast saadik vahelduva eduga siiamaani.
Kui oma esimese vigastuse sain (põlvevigastus: meniskid ja põlvesidemed), siis tuli pärast operatsiooni hakata taastumiseks sõitma jalgrattaga. Meelitasin ka ühe sõbranna saalihokist rattaga sõitma ja nii leidsime end õige pea juba oma esimeselt minitriatlonilt (2015. aasta suvel), kus ujusime oma suplemise stiilis konna ning sõitsime praegu tagasi mõeldes ikka üsna palju jõudu nõudvate ratastega. Sellegi poolest hakkas meile triatlon meeldima.
Probleem oli selles, et juba mõeldes olümpiadistantsile, siis sinna konna ujuma ei julgenud minna. Leidsime endale Kuremaalt ujumistreeneri, kes meile kaks kuud krooli õpetas ja seejärel osalesime 2016. aasta suvel Tartus triatloni olümpiadistantsil. Ja meil läks isegi üle ootuste väga hästi. Nii see triatlonipisik tuli – sisuliselt sai see alguse põlvevigastusest.
-Riin Buddell saalihokit mängimas | Foto: Kert Kõpper/Saku multimeediaring
Millega igapäevaelus tegeled?
Olen täiskohaga õpetaja üldhariduskoolis. Seega suvi on aeg, mil saan vabalt treenida, palju tahan.
Mis eesmärgiga alustasid harrastajana koostööd treener Alariga?
Koostöö Alariga algas 2018. aasta maist, kui olin end juba ammu kirja pannud Otepää poolpikale ja Tallinna täispikale Ironmanile pärast seda, kui olin Otepääl vabatahtlikuna võtnud kinnisideeks aasta pärast ise ka seal võistelda. Kogemus selliseks võistluseks treenimisel aga puudus ja siis ma veel endale ajalisi eesmärke ei pannud.
Sain sõbrannale oma plaanist rääkides Alari kontakti, sest ta teadis, et Alari oli ise aasta varem täispika triatloni läbinud ja oskab kindlasti ka mind treenerina aidata. Sain kuus nädalat häid soovitusi, kuidas treenida. Alariga koos said ka ajalised eesmärgid selgeks. Juuni keskel läks Otepääl väga hästi. Tallinna võistluse eesmägiks panime 12 tundi. See sai ka täidetud.
Kuna ma ise ei tahtnud uskuda, et see kolme kuuga võimalikuks võiks saada, aga sai, siis hakkas usk ja tahe suurenema ning tahtsin siis juba maratoniaega ka parandada. Sain umbes kuu aega hiljem ka sellega hakkama ning see ajas n-ö hamba verele. Nägin, et olin seni üsna mõttetult trenni teinud, vaid mugavustsoonis, ja nii ei hakka tase tõusma. Aga kust mina pidin seda enne teadma… Ma olin rahul sellega ka, mida ma seni suutnud olin.
-Riin Buddell 2019. aasta Tartu Linnamaratoni finišis | Foto: Erakogu
Mis tasemel triatleet olid enne Alariga koostöö alustamist ja kuhu oled praeguseks välja jõudnud?
Enne Alari juhendamist oli eesmärk valitud võistlus läbida nii, et lõpetades saaks selle hea emotsiooni, et läbisin, ja et ei jääks viimaseks. Esimestel n-ö minitriatlonidel oli küll oht viimaseks jääda, aga see tuli pigem sellest, et ma ei osanud krooli ujuda. Siiski päästis ka nendel konna ujumisega lühikestel triatlonidel mind jooksmine. Krooli ujumise õppisin ära enne Alariga treenimise alustamist. Küll aga on nüüd ka ujumine läinud selgelt paremaks, sest Alari pani mind lõike läbima. Kui aprillis 2018 ujusin basseinis 3800 m 1:24 alla, siis kolm kuud hiljem oli see aeg basseinis juba 1:15.
Rattasõidu tulemused on nii palju seotud sellega, kui palju sõidukilomeetreid koguda. Selles osas näen, et eelkõige on vaja sõita, sõita ja sõita – põhja laduda. Ideaalne on seda teha varakevadel soojal maal laagris olles ja siis kohe otsa treeneri abil vormi treenima, aga seda varianti pole veel kolme aasta jooksul juhtunud. Loodan, et siis aastal 2021 õnnestub ka see plaan.
Jooksus aga – ma ei tea, kust alustadagi… Ma olin elu aeg väga valesti jooksu treeninud. Jooksin niisama oma mugavas tempos, teadmata, mida teeb pulss või tempo. Esimese pulsikella ostsin 2015. aasta detsembris jõuludeks. Seni olin jooksnud täiesti ilma mingigi kellata, isegi aega ei teadnud jooksuvõistlustel osaledes. Finišis sain teada, mis aja jooksin.
Edaspidi hakkasin vaatama, mis oli jooksmisel keskmine kiirus. See oli tavaliselt vahemikus 5.40–6.00 min/km, pulss seejuures 140 kandis. Kõik jooksud olid 6–10 km pikad. Kui siis 2018. aastal kõigepealt saalihokis ja siis suvel ka tänavahokis saadud vigastuse kiuste vahepeal siiski joosta sain, hakkasin Alari juhendamisel tegema ka lõigu- ja tempotrenne. Septembri alguseks olin sealmaal, et jooksin maratoni ära 5.10 tempoga ja see oli veel viis nädalat pärast Tallinna Ironmani.
Seega teadsin, et kui saab veel kauem õigesti treenida ja mitte kuuajase vahega läbida täispikk triatlon ja siis maraton, saan maratoni ka alla 3:30 joostud. Selle võtsin järgmise aasta aprillikuus ka eesmärgiks – joosta septembris maraton alla kolme ja poole tunni. Vahepeal tegin omal käel trenni Alari 2018. suvel tehtud kavade järgi, aga sain aru, et ise ikka ei oska nii, nagu vaja oleks.
2019. aasta juunikuust hakkasin jälle Alariga koostööd tegema. Loomulikult sain septembriks vormi selliseks, nagu tahtsin ja nagu treener ütles, et saan. Olenemata sellest, et ma siiski paigutasin jälle täispika triatloni viis nädalat enne maratoni, nagu aasta varemgi, jooksin siis juba distantsi läbi 4.50 min/km tempoga ajaga 3:25.
Kuna jalad kangeks ei jäänud, siis tegin järelduse, et peaks ikka veel paremini saama ja panin end neli nädalat hiljem toimunud Tartu linnamaratonile kirja. Seal oli tempo juba 4.42 min/km ja tulemus 3:19, kuigi sealne rada ei ole nii kiire, kui on Tallinna maratoni rada.
Seega kokkuvõtlikult olen Alari juhendamisel kahe hooajaga parandanud maratoni jooksmise tempot 5.30-lt 4.42-ni. Ilma treenerita ei oleks ma seda ilmaski teinud.
-Riin Buddell 2019. aasta Tartu Mill triatloni järel | Foto: Erakogu
Mis on treeneri näpunäidete järgi harjutamise suurimad plussid Sinu jaoks?
Suurimaks plussiks on see, et ma ei pea mõtlema, mida, millal ja kui kaua ma võiks treenida. See on esimene asi: kõik trennid on ette kirjutatud – minu ülesanne on need ära teha.
Teiseks – kui trennide kava on ees, siis ei teki ka seda laiskuse mõtet, et “Ah, ma täna ikka ei lähe jooksma, lähen homme…”.
Kolmandaks – treener vaatab mu tehtud trenne, annab tagasisidet ja teeb enda jaoks kohe järeldused tulevaste kavade tarvis. Mina ei pea jälle oma pead vaevama ja mõtlema, kuidas nüüd ikkagi areneda, aga mitte üle treenida. Ületreenimise oht oleks mul vist küll. Ma alati ei taha tunnistada, et vajan puhkust, aga kui treener ütleb, et üks trenn üle võib teha rohkem kahju, kui arvata oskan, siis nüüd juba usun teda.
Neljandaks vist ka see, et ma ei oskaks endale reaalset teostatavat eesmärki seada – et nõuaks piisavat väljakutset, aga oleks olemasoleva aja jooksul teostatav. Ma võin tahta küll joosta näiteks 10 km 40 minutiga, aga kui ma selleks ei treeni, siis tahtejõud siin ikkagi ei aita.
Kuidas teie koostöö välja näeb, kuidas jagab treener sulle ülesandeid ja kuidas jälgib nende täitmist?
Treener teeb mulle tavaliselt kuu kava, milles on kolm nädalat tugevad trennid ja üks puhkenädal. Kavade täitmist ja trenne jälgib Alari Polar Flow vahendusel.
Kas treeningkava on aastaringselt sama ja muutuvad vaid koormused või on treeningud periodiseeritud ja kava muutub hooaja lõikes?
Treeningkava on aastaringselt ikka üsna erinev. Peale koormuste muutuvad ka perioodid. Näiteks novembris ja detsembris oli põhirõhk jõutrennidel, seejärel läks see kolme nädala kaupa ujumisele, siis jooksule, siis jälle ujumisele jne. Olenevalt, kus treener nägi, et on arenguruumi ja mida tasus kohe edasi treenida või millal oli aeg minna edasi järgmise ala kui põhiala juurde.
-Riin Buddell Mallorcal ratast sõitmas | Foto: Erakogu
Kui “hea õpilane” oled? Kas teed ette antud kavad ideaalselt ära või teinekord tuleb tahtmine ka veidi viilida või hoopis iseseisvalt juurde veel teha?
Ma olen ikka väga hea õpilane (Naerab.) Teen kõik trennid ära. Tegelikult tuleb tunnistada, et 100% pole teinud. Kui saalihokitrennist saadud jama oli, mis ei lubanud trepist alla astuda ja ka jooksusammu oli valus teha, siis pidin jooksutrennid ära jätma. Aga sain kohe asendustrenni ujumise näol. Ega treener võlgu jää (Naerab.).
Päris vahele olen jätnud mõne üksiku trenni siis, kui ma tõesti tunnen, et ei jõua seda teha sellisena, nagu ette nähtud. Seda siiski treeneriga konsulteerides. Siis olen saanud vastuseks, et kui tunnen väsimust, siis parem jätta üks puhkepäev, kui pärast selle ühe üle tehtud trenni pärast nädal aega taastuda. Ja nädal aega ilma trennita oleks minu jaoks raske. Olen vist trennisõltlane (Muigab.).
Kui levinud harrastustriatleetide hulgas treeneri abi kasutamine üldse on?
Ma varem seda ei teadnud, aga kiiremad kasutavad ikkagi ka treeneri abi, kes rohkem, kes vähem. Need, kes juba üksteisega võistlevad, mitte vaid endaga, nendest paljud kasutavad ka treeneri abi.
Mis on Sinu hinnangul Alari plussid treenerina?
Pühendumus ja siiras huvi näha, kuida tehtud töö vilja kannab. Kindlasti ka see, et ta teab, kuidas napi ajaga saavutada maksimum. Eks see ole seotud ka treenija omadustega, aga Alari teab, kuidas targalt treenida ka siis, kui ei ole igapäevane aeg enda planeerida ja ei ole päevas aega teha kaht trenni.
Mis eesmärkidega hetkel treenid ja kui palju on aidanud/seganud treeninguid koroonaviiruse kriis?
Novembrist võtsin eesmärgiks treenida Otepää poolpikaks Ironmaniks, mis pidanuks toimuma juuni keskpaigas. See toimub nüüd samal ajal (5. septembril) Tallinnas täispika Ironmaniga, mis mul ka muidu eraldi plaanis oli, aga siis oli see plaanis 1. augustil. Seejärel kaks kuud hiljem veel maratonijooks. Eks paistab, mis lõpuks jääb. Küll aga treenin vähemalt järgmiste aastate huvides edasi nii ratast kui ka jooksu. Ujuma saab varsti vähemalt jõkke või järve, kui basseini ei saa.
Mängid aktiivselt ka saalihokit, kuidas suudad kaks nii erinevat ala ühendada?
Sel hooajal tegelikult nii aktiivselt ei mänginud, sest ega ei saagi hästi neid kaht erinevat ala ühendada. Pelgan ka vigastusi, mis saalihokis olen saanud – seal pole mingit pikivahe hoidmist (Naerab.). Mängisin sel hooajal vaid kahel kohtumisel, kuid oleks kaasa teinud ka finaali, aga see jäi nüüd siis viiruse tõttu ära.
Samas, kui 2018. aastal käisin kevadel treeninglaagris, siis rattatreener arvas, et saalihoki on kasuks tulnud. Jaksasin üsna paraja pulsiga mäkke sõita. Eks saalihokis neid spurte ja pidurdamisi on küll ja veel ja nõrkade jalgadega ei jõua seal platsil 3×20 minutit spurtida ja pidurdada.
-Riin Buddell 2019. aasta Tallinna Ironmani finišis | Foto: Erakogu
Tavaliselt kõrgelt motiveeritud harrastajad kipuvad palju treenima ja satutakse sageli vigastuste küüsi. Kuidas Sul sellega lood?
Minu vigastused on olnud seotud siiski vaid saalihokiga. See on ala, kus minule on saatuslikuks saanud äkilised pöörded ja pidurdamised. Ülekoormusest tingitud vigastusi pole mul olnud.
Milline on Su treeningmaht? Oskad Sa välja tuua, mis on aastane treeningtundide arv?
Vaatasin järele, viimase 12 kuu treeningtundide arv oli 400. Sellest rattatrenni oli 95 tundi rattal ja 35 tundi pukil. Jooksin 140 tundi ja ujusin 50 tundi. Lisaks tuli 60 tundi ÜKEt, 8 tundi saalihokit ja ka 18 tundi triatlonivõistlustel osalemist.
Milline on olnud kõige hullem treeningnädal ja milline on tavaline?
2018. aasta juuli alguses tegin ühe 20-tunnise näala. Tavaline on 8–10 tundi nädalas. Kui rattasõidud lisanduvad, siis on tavaline 10+ tundi nädalas.
Mis võistlus on sulle seni võimsaima emotsiooni pakkunud ja mis selle sinu jaoks nii eriliseks tegi?
Üht ja ainukest on raske välja tuua, sest iga uus eneseületus tekitab jälle võimsa emotsiooni. Möödunud suvel sain seda tunda kolm korda. Esmalt Tallinna Ironman vähese rattatrenni pealt siiski uus rekord 11:05, parandasin aega 20 minutiga. Seejärel septembris Vooremaa poolmaraton kahe maratoni vahele tugevaks trenniks. Jooksin seal poolmaratoni rekordi 1:34.44. Lõpuks Tartu linnamaraton, kus jooksin kuu aega varem Tallinnas joostud rekordi viie minutiga üle, uus rekord 3:19.03.
Kui Sul on harrastussportlasena siht silme ees, mida väga soovid saavutada, siis treener Alari Põllu aitab Su treeningud viia uuele tasemele. Alariga saab ühendust aadressil alari@uustasetreeningus.ee või SIIT.
